Merlit Veldi on vabakutseline grimmikunstnik ja Meigikooli “Jumestuse meistriõpe” ning “Grimmikursus” juht. Hiljuti avaldas Tiiu Leis Pärnu Postimehes lustaka intervjuu Merlitiga, mille muutmata kujul siia lugemiseks jätame.
Filmiilma telgitagused: nässakas habe kuklasse ja läks!
Paruka puudumisel päästis habe kuklas stseeni, kus näitleja pidi “Apteeker Melchiori” filmis usutavalt täkuga metsa kappama, kuid ei suutnud. “Davai ma teen selle ise ära, selja tagant pole probleemi, andke parukas!” nõudis treener, mispeale grimeerija leidis autost nässaka habeme ja liimis selle treeneri kuklasse.
Selline olukord on grimeerijate töös pea igapäevane. Peale selle tuleb neil pidevalt tegeleda filmidesse palgatud noorte meeste või naiste taadiks või memmeks muutmisega. “Palganud siis kohe eakohane näitleja,” naeris Merlit Veldi, kes on Pärnust pärit grimmikunstnik, kes nüüd juba üle kümne aasta Tallinnas toimetanud. Ta teeb nägusid paljudes filmiprojektides ja sai selle eest EFTA (Eesti filmi- ja teleauhindade) galalgi nomineeritud.
Pärast vinget gala-nädalalõppu ja Bedwettersi kontserti sai Veldile selgeks, et just pärnakad on ühed sitked sellid üha enam tuure koguvas filminduses, kuhu nüüd oleks aga töökäsi juurde vaja. Esialgu kasvõi töövarjuna.
Pärnakad filminduses
Ah, et milles need pärnakad siis sitked on? Näiteks tunnustati EFTA galaõhtul filmi “Apteeker Melchior”: parim grimeerija Gristina Pahmann, produtsent Tanel Tatter, filmi tegevkunstnik Marit Murd. “Mina ise olin nomineeritud filmiga “Tagurpidi torn”, kus oli parima naisnäitleja nominatsioonis ka noor pärnakas Rebeka Kask,” tutvustas Veldi ja lisas, et tõenäoliselt oli tunnustatud pärnakaid galal veel.
Veldi rõhutas, et kui siiani mõeldi Eesti filmist kui mingist kunstilisest madala eelarvega projektist, teenindavad eestlased nüüd suuri projekte naaberriikidest Hollywoodini välja. “Eesti filmid on koostöös teiste maade produktsioonidega eelarvetega juba miljonites eurodes,” kinnitas ta.
Seega kutsub Veldi gümnaasiumilõpetajaid ja nende vanemaid üles mõtlema sellele, et meelelahutusmaailm võib olla ka tõsine elukutsevalik.
Filmi ei tee ainult näitlejad
Võimalusi on palju, Eestis näiteks Balti meedia- ja filmikoolis, aga mujalgi. Veldi lisas, et noortele ei ole mingi probleem tiibu sirutada näiteks Kanadas või Austraalias ja siis koju tagasi lennata. “Inglismaal võibki saada grimmi alal bakalaureusekraadi,” mainis ta ja lisas, et sõltuvalt huvist võib iga kell spetsialiseeruda näiteks operaatoriks, valgustehnikuks, produtsendiks, kostüümi ja grimmi alale, saada ettevõtjaks, sest filmi ei tee ainult näitlejad. “Me kõik OÜ-tame,” ütles Veldi, vihjates, et nad on vabakutselised, kellel kõigil on oma firmad.
Filmitegu ongi ju üks suur projekt, kuhu nüüd on tekkinud hea harjumus sisse kirjutada grimeerijategi vajadused. “Kuna me teeme filme, oleme kinoliidu liikmed, seega oli meil koroona ajal võimalik toetust saada, sest ametiühinguid meil ju ei ole,” rääkis Veldi. Lisades, et ainult loomeinimesed peavad ise projekte kirjutama ja olema kursis kõigi maailma asjadega.
“Esimesed platsil ja viimased, kes ära lähevad. Näitlejad ütlevad, et nad ei saa aru: kui on kostüüm, on ju ka grimm käsikäes. Aga tegelikult on need täiesti eri valdkonnad,” rõhutas Veldi. Ainult teatris töötavad grimeerijad teatri palga eest. “Meie aga oleme väikeettevõtjad, kes otsivad ise omale tööd.”
Filmindusse sattus juhuslikult
“Elasin kaks ja pool aastat USAs ja pärast seda sattusin Herbert Murdi käe alla kuursaali projektijuhiks. Mu ümber ringlesid huvitavad inimesed, sain tuttavaks noormehega, kes tuli Tallinnast siia stilistikat tegema. Ta nägi, et ma maalisin igasuguseid võikaid nägusid, viis mind kokku ühe grimeerijaga,” seletas Veldi. Sealt edasi läks ta Tallinna filmikooli ja sai aru, et see on õige koht. “Halloween on USAs populaarne, kõik poed on nodi täis, ja hakkasin katsetama,” rääkis Veldi. Ta ütles, et koolis käies ja maalimisega tegeledes ei teadnud ta veel, et sellest võib tulla töökoht.
Grimmikooli ajal Linnateatris praktikal sattus Veldi filmide peale ja sai aru, et need sobivad talle teatrist paremini. “Seal on spontaansus, hästi palju suhtlemist, projektijuhtimine. Sain kohe kooli lõpus suure filmi peale, see oli “Detsembrikuumus,” seletas Veldi.
Siis tuli Venemaa turg, õudusfilm “Phobos,” järgnes majanduslangus, naljakad teleseriaalid, kuni algas koostöö soomlaste, norrakate ja ameeriklastega. Kokku 14 aastat.
Kuidas filmi tehakse?
Kui film tuleb turule, hakkavad produtsendid pakkumisi tegema ja mis riigid parima pakkumise teevad, nende koostöös film tulebki. Eesti on praegu hinnas.
“Tehniline meeskond on tasemel. Kui tegime eelmisel aastal projekti taanlastega, eristas meid ainult keel. Oleme palju õppinud ka soomlastelt. Meie lokatsioonid on odavad, tule ja filmi, kus tahad. Loodust on palju, me ainult õudukaid vormimegi…” jutustas Veldi. Produtsendid teevad tema jutu järgi head lobitööd. “Valmistame ette üht Soome seriaali Soome turule. Seetõttu pidime Eesti projektid natukeseks ootele panema. 13. Juunil läheme võttesse,” vuristas Veldi.